Siin on lärmakas. Seljatagant kostab vaimustunud hüüdeid ja käib tõsine vaidlus selle üle, mis kellegi lemmik on. Kellele sibul, kellele tšilli. Kellele supp ja kellele quesadilla.
Tegelikult on see osa homseks võttepäevaks valmistumisest, päev otsa näljasena ei jaksa ju keegi eriti töötada. Ja mina näiteks muutun söömata olekus täitsa kurjameelseks. Mõni teine väsib ära ja kukub pikali. Kui see peaks homme raba peal juhtuma, siis polegi väga hullu, aga mõnikord käime me väljas ka kõvema koha peal- näiteks Käsmu kivikülvis või kuskilgi.
Söögimure on tänasest ära muretsetud, õnneks. Kui senini on tiimi toidud valmistanud Murit oma usinate kuldsete kätega- seesama Murit, kes on ühtlasi stsenarist, rekvisiitor, kunstnik, assistent ja Pererahva juhataja- siis tänasest võeti see mure meie pealt ära ja kõhtu täidavad Raul ja sõbrad Taco Expressist.
Nii, et tegelikult ma saan aru küll, miks toas pole ruumi vaikusele ja töömõtetele. Lastesaate tegemine oludes, kus sulle pealekauba pakutakse mõnusat mehhiko toitu, on ju puhas rõõm! Või siis tuleneelamine. Kellele kuidas.
Ylle
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar